Istun siin vaikselt oma telgi ees ja joon oma igapäevast pealetööd õlut (see on õlu, mida juuakse enne pesema minemist ja ainuke asi, mis sa võid selle õlle jooksul teha on oma saapad jalast võtta).
Elus siin karavanpargis on rahulik. Enamus asukatest on pensionärid, kes oma pensionipõlve veedavad oma uhkete ja veel uhkemate karavanitega mööda Austraaliat ringi hängides. Kõige erinevamaid karavane võib siin näha... alates hiiglasuurtest, kus on eraldi magamistuba ja dussiruum ja köök ja elutuba kuni päris tillukesteni ning mõned on lihtsalt kokkupaiktavad majad, mida veetakse järelkärudega kaasas (hiigeltelgid) aga kõik nad on mõeldud eluks teel. Ma ei imestaks, kui mõnedel neist paaridest päris oma maja polegi.
Ja nii nad siis tulevad, suuremosa mõneks päevaks mõned nädalateks. (Näiteks minu naabrid, Jill ja Vern (nii on nende karavani peal kirjas) asusid elama siia paar nädalat hiljem ja on siiani siin. Verni käest saab alati kasulikku ilmateadet, kuigi nüüd, kui vihmahooaeg on möödas, ei ole see väga vahelduv). Ühendavad oma maja elektri ja veega ära pühivad uksealused tolmust puhtaks, käivad kohalikke vaatamisväärsusi kaemas ja ma ütleks, et põhiliselt suhtlevad omasugustega. Voldivad oma uhked kämpimis toolid (toolid, millel on ilmtingimata ka väike laud küljes, kuhu saab oma jooki toetada) järve ääres lahti ja vaatavad järvele. Päike, mis loojub siin praegusel aastaajal küll kell viis, loojub teisele poole aga asi on siisiki vaatamist väärt.
ps. Eneselegi üllatuseks avastasin peale selle loo kirjutamist, et Jill ja Vern (muideks nad olid selle karavanparki omaniku vanemad) on lahkunud ja nende asemel on jed ja Battila Itlldo. Esieks... kus kohast ma nüüd oma nuudlitele vee saan ja teiseks nad on lärmakad.
No comments:
Post a Comment