Tööelu on suht rutiinseks muutunud. Äratus on 4.45 ning üljuhul läheb kirja, et alustasime 5.45. hommikuti on päris külm ning esimese vao teed üldjuhul dressikas seljas.
Kaks tiimi on põllul, üks (see kus mina olen jooksja) istutab sandelwoodi (mida kasvatatakse kohe ühe teise puu arvealt elama, nimelt ta on parasiit puu) ning ühte viiest peremees puust ja teine tiim istutab kolme ülejäänut.
Päevad on suht pikad, üldjuhul natuke üle üheksa tunni, ja lõõskav kuumad. Õhtuks oled ikka päris surnd. Kui suurem sündmus välja arvata (üldjuhul järgnev vaba päev), siis üle poole üheksa ma üleval ei suuda olla. Oma osa mängib muidugi ka asjaolu, et kõik vaadatavad filmid on läbi ja olen liikunud audiobookide juurde, kuid neil (nagu mitte nii üllatuslikult välja tuleb) on vägagi uinutav lisaväärtus.
Töö ise nagi ikka on raske, muskel kasvab mühinal hillem lugu on muidugi see, et ma olen traktori poolsest kõrvast juba kergelt kurdiks jäänud... no alati saab loota, kunagi see taastub, kui muidugi mitte, siis õnneks on mul teine kõrv veel.
Kuna me teeme tunnitööd, siis oodatud on alati igasugused rikked ja viivitused. Siis istume lihtsalt traktori varjus vao peal, ajame möla ja vaikselt loodame, et viivitus kestaks kauem... aga ega ta kesta.
No comments:
Post a Comment