Tööelu on suht rutiinseks muutunud. Äratus on 4.45 ning üljuhul läheb kirja, et alustasime 5.45. hommikuti on päris külm ning esimese vao teed üldjuhul dressikas seljas.
Kaks tiimi on põllul, üks (see kus mina olen jooksja) istutab sandelwoodi (mida kasvatatakse kohe ühe teise puu arvealt elama, nimelt ta on parasiit puu) ning ühte viiest peremees puust ja teine tiim istutab kolme ülejäänut.
Päevad on suht pikad, üldjuhul natuke üle üheksa tunni, ja lõõskav kuumad. Õhtuks oled ikka päris surnd. Kui suurem sündmus välja arvata (üldjuhul järgnev vaba päev), siis üle poole üheksa ma üleval ei suuda olla. Oma osa mängib muidugi ka asjaolu, et kõik vaadatavad filmid on läbi ja olen liikunud audiobookide juurde, kuid neil (nagu mitte nii üllatuslikult välja tuleb) on vägagi uinutav lisaväärtus.
Töö ise nagi ikka on raske, muskel kasvab mühinal hillem lugu on muidugi see, et ma olen traktori poolsest kõrvast juba kergelt kurdiks jäänud... no alati saab loota, kunagi see taastub, kui muidugi mitte, siis õnneks on mul teine kõrv veel.
Kuna me teeme tunnitööd, siis oodatud on alati igasugused rikked ja viivitused. Siis istume lihtsalt traktori varjus vao peal, ajame möla ja vaikselt loodame, et viivitus kestaks kauem... aga ega ta kesta.
Monday, July 19, 2010
kurunurra
Kurunurra (häälda Kananara) on linn lääne Austraalias, mis sõna otseses mõttes ongi keset mittemidagist. Lähim suurem linn on (ja väga ma ei tohiks eksida) 10 sõidutunni kaugusel. See tähendab kokku võttes näiteks seda, et poes on tihtupeale erinevad asjad otsas nt odav piim ja sai ja porgandid jne. Sai jõuab siia külmutatult, sest muudmoodi ei elaks ta seda pikka tulemist üle.
Rahvast on siin päris palju aga ainult kuival hooajal (see on omakorda ka istutamis ja korjamis ja kõik muu hooaeg). Ülejäänud aja aastast kuulub see linn siis kohalikele, kellest vist päris suure protsendi moodustavad aborigeenid (vähemalt linnapildis näeb neid palju). Suuremosa neist elab oma elu, vaatamata Austraalia valitsuste (ilmselgelt mõtetutele jõupingutustele), täpselt nii nagu igalpool mujal Austraalias. See tähendab, et mitte midagi tehes (kuna valitsus annab neile 500 taala nädalas), mis väjendub rohelise muruplatsi leidmises ja seal lihtsalt grupikest koos hängides. Mind huvitab üliväga millest nad seal päevade kaupa lobisevad. Kui pudelipood kell 12 lahti tehakse, astutakse ka sealt läbi. Üldjuhul nad lihtsalt on, kuid aeg ajalt muutuvad nad (eriti õhtuti) agressiivseks ja karjuvad üksteise ja kogu muu maailma peae. Igasugu lugusid liigub ringi.
Rahvast on siin päris palju aga ainult kuival hooajal (see on omakorda ka istutamis ja korjamis ja kõik muu hooaeg). Ülejäänud aja aastast kuulub see linn siis kohalikele, kellest vist päris suure protsendi moodustavad aborigeenid (vähemalt linnapildis näeb neid palju). Suuremosa neist elab oma elu, vaatamata Austraalia valitsuste (ilmselgelt mõtetutele jõupingutustele), täpselt nii nagu igalpool mujal Austraalias. See tähendab, et mitte midagi tehes (kuna valitsus annab neile 500 taala nädalas), mis väjendub rohelise muruplatsi leidmises ja seal lihtsalt grupikest koos hängides. Mind huvitab üliväga millest nad seal päevade kaupa lobisevad. Kui pudelipood kell 12 lahti tehakse, astutakse ka sealt läbi. Üldjuhul nad lihtsalt on, kuid aeg ajalt muutuvad nad (eriti õhtuti) agressiivseks ja karjuvad üksteise ja kogu muu maailma peae. Igasugu lugusid liigub ringi.
karavanpargist
Istun siin vaikselt oma telgi ees ja joon oma igapäevast pealetööd õlut (see on õlu, mida juuakse enne pesema minemist ja ainuke asi, mis sa võid selle õlle jooksul teha on oma saapad jalast võtta).
Elus siin karavanpargis on rahulik. Enamus asukatest on pensionärid, kes oma pensionipõlve veedavad oma uhkete ja veel uhkemate karavanitega mööda Austraaliat ringi hängides. Kõige erinevamaid karavane võib siin näha... alates hiiglasuurtest, kus on eraldi magamistuba ja dussiruum ja köök ja elutuba kuni päris tillukesteni ning mõned on lihtsalt kokkupaiktavad majad, mida veetakse järelkärudega kaasas (hiigeltelgid) aga kõik nad on mõeldud eluks teel. Ma ei imestaks, kui mõnedel neist paaridest päris oma maja polegi.
Ja nii nad siis tulevad, suuremosa mõneks päevaks mõned nädalateks. (Näiteks minu naabrid, Jill ja Vern (nii on nende karavani peal kirjas) asusid elama siia paar nädalat hiljem ja on siiani siin. Verni käest saab alati kasulikku ilmateadet, kuigi nüüd, kui vihmahooaeg on möödas, ei ole see väga vahelduv). Ühendavad oma maja elektri ja veega ära pühivad uksealused tolmust puhtaks, käivad kohalikke vaatamisväärsusi kaemas ja ma ütleks, et põhiliselt suhtlevad omasugustega. Voldivad oma uhked kämpimis toolid (toolid, millel on ilmtingimata ka väike laud küljes, kuhu saab oma jooki toetada) järve ääres lahti ja vaatavad järvele. Päike, mis loojub siin praegusel aastaajal küll kell viis, loojub teisele poole aga asi on siisiki vaatamist väärt.
ps. Eneselegi üllatuseks avastasin peale selle loo kirjutamist, et Jill ja Vern (muideks nad olid selle karavanparki omaniku vanemad) on lahkunud ja nende asemel on jed ja Battila Itlldo. Esieks... kus kohast ma nüüd oma nuudlitele vee saan ja teiseks nad on lärmakad.
Elus siin karavanpargis on rahulik. Enamus asukatest on pensionärid, kes oma pensionipõlve veedavad oma uhkete ja veel uhkemate karavanitega mööda Austraaliat ringi hängides. Kõige erinevamaid karavane võib siin näha... alates hiiglasuurtest, kus on eraldi magamistuba ja dussiruum ja köök ja elutuba kuni päris tillukesteni ning mõned on lihtsalt kokkupaiktavad majad, mida veetakse järelkärudega kaasas (hiigeltelgid) aga kõik nad on mõeldud eluks teel. Ma ei imestaks, kui mõnedel neist paaridest päris oma maja polegi.
Ja nii nad siis tulevad, suuremosa mõneks päevaks mõned nädalateks. (Näiteks minu naabrid, Jill ja Vern (nii on nende karavani peal kirjas) asusid elama siia paar nädalat hiljem ja on siiani siin. Verni käest saab alati kasulikku ilmateadet, kuigi nüüd, kui vihmahooaeg on möödas, ei ole see väga vahelduv). Ühendavad oma maja elektri ja veega ära pühivad uksealused tolmust puhtaks, käivad kohalikke vaatamisväärsusi kaemas ja ma ütleks, et põhiliselt suhtlevad omasugustega. Voldivad oma uhked kämpimis toolid (toolid, millel on ilmtingimata ka väike laud küljes, kuhu saab oma jooki toetada) järve ääres lahti ja vaatavad järvele. Päike, mis loojub siin praegusel aastaajal küll kell viis, loojub teisele poole aga asi on siisiki vaatamist väärt.
ps. Eneselegi üllatuseks avastasin peale selle loo kirjutamist, et Jill ja Vern (muideks nad olid selle karavanparki omaniku vanemad) on lahkunud ja nende asemel on jed ja Battila Itlldo. Esieks... kus kohast ma nüüd oma nuudlitele vee saan ja teiseks nad on lärmakad.
Subscribe to:
Posts (Atom)